Saame tuttavaks: Eestirootslaste V laulu- ja tantsupeo „Lähemalt ja kaugemalt” kunstiline juht Sofia Joons Gylling

Mis ajendas Sind võtma kunstilise juhi rolli?

Olin esimest korda seotud Eestirootslaste laulu- ja tantsupeoga 2013. aastal. Siis oli eesmärgiks taasluua 1933. aastal toimunud laulu- ja tantsupidu. Pärast seda ei ole mul olnud võimalik osaleda kolmanda ja neljanda laulu- ja tantsupeo töös, kuid on olnud põnev jälgida eemalt, kuidas festival on arenenud ja juurdunud uue traditsioonina. Kui hakkasin töötama selle aasta eriprojekti, laulikusüit ,,Lähemalt ja kaugemalt”, kallal tekkis mõte, et lähemalt ja kaugemalt võiks olla kogu peo teema. Kui mulle pakuti kunstilise juhi rolli, siis tundus loomulik see väljakutse vastu võtta. Oluline põhjus selleks on ka see, et aastate jooksul on välja arenenud dünaamiline, mitmekülgne ja loominguline korraldusmeeskond, mistõttu oli ühelt poolt turvaline aga ka põnev seda vastu võtta. 

Milline on peo kontseptsioon ja sõnum?

Kui meenutada rannarootslaste muusikakultuuri 1920-1930ndatel, siis on selge, et ühelt poolt hoiti ja hinnati oma muusikalist pärandit ning teiselt poolt oldi avatud naaberkultuuride lauludele. Ilmselt on kõige olulisem sõnum, et rannarootslastel on mida hoida ja mille üle uhked olla ning samal ajal oldi ja ollakse huvitatud ka mujalt pärit lauluaaretest.

Kust saite ideid repertuaari jaoks?

Vaatasin hoolikalt varasemate laulu- ja tantsupidude kavasid ja märkasin, et osadest lauludest on saanud laulupeo tunnuslaulud. Ilma nendeta kuidagi ei saa! Samuti sain aru, et on ruumi varieerumiseks. Ma uurin praegu rannarootsi identiteedi teket ja väljendumist lauludes, eriti sõdadevahelisel perioodil. Avastasin ootamatult suure dünaamika. Laulud olid vahendid, mille abil siduda end nii oma minevikuga kui ka ümbritsevate kultuuride ja rahvusrühmadega.

Rannarootslaste muusikakultuuri kirjeldatakse sageli kui arhailist ja primitiivset kultuuri, mille teket on ennekõige soodustanud isolatsioon. Olen ise palju tegelenud eestirootslaste vanema muusikaga ja mängides talharpat (hiiu kannelt) ja lauldes rahvalikke koraale. See tähendab, et ma tean, milliseid kultuurilisi pärleid meil on esile tõsta! Eelseisva laulu- ja tantsupeo repertuaariga tahan eelkõige välja tuua dünaamilise pildi rannarootslaste muusikalisest ajaloost ja luua silla meie aja ja varasemate ajastute vahel.

Mida tähistab ,,Lähemalt ja kaugemalt” ja kuidas see kajastub kavas?

Olen kogunud rannarootslaste poolt peamiselt sõdadevahelisel perioodil loodud käsitsi kirjutatud laulikuid. Algselt oli vihikute repertuaar rootsi keeles ja hiljem, alates 1920ndate aastate lõpust, lisandusid ka eestikeelsed laulud. Võiks öelda, et suur maailm lähenes rannarootslastele populaarmuusika kaudu – laulikud sümboliseerivad avatud suhtumist naaberkultuuridesse. Laulud on pärit kaugemalt, sest neid on rannarootsi ajaloolistes piirkondades üles korjanud noored rannarootslased. Kavas on lähemalt murdekeelsed laulud, talharpa ehk hiiu kandle lood ja rannarootsi pärimustantsud. Kooride repertuaaris on laulud lähemalt rannarootslaste kirjutatud laulud ja rannarootsi rahvalaulude seaded. Koorilaulud kaugemalt kuuluvad repertuaaris Rootsi ja soomerootsi koorikultuuri põhirepertuaari. Tantsukava tantsud kaugemalt on Rootsi rahvatantsud, mis rändasid üle Läänemere ja võeti omaks 20. sajandil, sh ka nõukogude perioodil. Sellest kõigest tuleneb peo moto ,,Lähemalt ja kaugemalt”.

Kes on teie lähimad koostööpartnerid laulu- ja tantsupeo ettevalmistamisel?

Laulu- ja tantsupeo korralduskomiteesse kuuluvad: Sirje Kaasik, Sille Kapper-Tiisler, Tiiu Tulvik, Toivo Tomingas, Endrik Üksvärav, Jana Stahl, Peeter Paemurru, Ülo Kalm koos Lydia Kalda ja Anu Raagmaaga Rannarootsi Muuseumist. Hiljem lisandusid Kairi-Liis Habicht, Raul Targamaa, Piret Miina Roberg, Neeme Kari ja Berit Nuka.

Teised, kes andsid ideid ja konkreetset abi: Jan Rönnberg (Rootsi), Sofia Lindroos (Soome), Yngve Rosenblad, Mall Ney, Robert Jürjendal, Liisa Koemets-Bastida, Lauri Õunapuu, Meelika Hainsoo, Kristiina Siig ja Helle Suurlaht.