Eestirootslaste Kultuuriomavalitsus

Estlandssvenskarnas Kulturförvaltning


Ajaloost

Eestirootslased

Eestirootslased (rannarootslased) on elanud Eesti rannikualadel ja suurematel saartel juba alates 13. sajandist, võib-olla veelgi varasemast ajast. Kõige ulatuslikum oli rannarootsi asustus 15. ja 16. sajandil. 17. sajandi keskel elas Eestis rootslasi umbes 10 000, mis moodustas tollasest Eesti elanikkonnast 2–3%. 1940. aastate alguseks oli eestirootslasi umbes 9000. Neist umbes 8000 siirdus Teise maailmasõja lõpuaastatel põgenikepaatides ning organiseeritud transpordi abil Rootsi.

20. sajandil elas valdav osa rootslastest Ruhnus, Vormsil, Suur- ja Väike-Pakri saartel ning Eesti mandriosas Noarootsi ja Riguldi valdades, moodustades neis piirkondades elanikkonna enamuse. Arvukalt eestirootslasi elas ka Tallinnas.

Asualade kujunemine

Ajalooliste andmete põhjal oli rootslaste sisseränne Eestisse seotud saksa ristisõdijate ja taanlaste vallutusega 1210.–1220. aastatel ning maa põliselanike, eestlaste ristiusustamisega. Suur osa Põhja-Eestist langes taanlaste kätte. Sakslastele jäid Läänemaa koos Haapsalu linnaga ning Lääne-Eesti saared, sealhulgas Saaremaa ja Hiiumaa. 1230. aastatel ühendati sakslastele kuuluvad alad Saare-Lääne piiskopkonnaks. Piirkond jagati poliitiliselt Saare-Lääne piiskopi ja Liivi ordu vahel. 1346. aastal ostis Liivi ordu endale ka Taani alad, mis jäid selle valdusesse enam kui kaheks sajandiks.

Eestlastest põliselanikud olid põhiliselt põlluharijad ja kehvadel rannikualadel neid suurt ei elanud. Uued maahärrad nägid neile aladele mujalt tulnud kalurite ja karjakasvatajate sisserändes võimalust täiendavate sissetulekute saamiseks. Rannikualadele elanike asustamine pidi tagama võimaluse varustada katoliiklasi tähtsal paastuajal kaladega. Võib-olla sooviti ka seda, et neil Soome lahe meresõidu seisukohalt tähtsatel aladel elaks vastristitud eestlastega võrreldes „usaldusväärsem“ rahvas.

Rootslaste sisserände alguse ja päritolu kohta on teateid napilt. Rootsi allikates andmed tollase emigratsiooni kohta puuduvad. Sisseränne Eestisse algas arvatavasti Soomega samal ajal – 13. sajandi II poolel, pärast Soome hõivamist rootslaste poolt. Osa sisserändajaist pärines nähtavasti Ojamaalt ja Rootsi idarannikult, teised tulid Soome lõunaranniku rootslaste asualadelt. Vanim allikas, kus mainitakse Eestis elavaid rootslasi, on 1294. aastast pärinev Haapsalu linnaõigus. Seal on öeldud, et lisaks Haapsalu linnale elas rootslasi ka Saare-Lääne piiskopkonnas.

 

Noarootsi kirik

1345. aastast pärineb kaks ostulepingut, millega rootslased omandavad Eestis maad. Ühes lepingus müüb Heyno Wredenbecke oma Laoküla (Laydes) mõisa kolmele rootslasele, teises lepingus müüb Padise kloostri abt viiele rootslasele 34 hõbemarga eest Suur-Pakri saare. Kuna seda esimest sisserändefaasi üheski allikas ei mainita, polnud see tõenäoliselt eriti ulatuslik. 1340. aastatel, pärast Jüriöö ülestõusu mahasurumist rootslaste sisseränne arvatavasti intensiivistus. Ülestõusu järgsel perioodil eestlaste õiguslik olukord halvenes ning talud ja terved külad jäid tühjaks. Maahärrad olid huvitatud tühjade alade taasasustamisest ka mujalt pärit inimestega.

Asustuse ulatus

16. sajandi keskel hõlmasid rootslaste asualad laialdast piirkonda Ruhnust üle Saare- ja Hiiumaa Loode-Eesti väikesaarte ja nende läheduses asuva rannikualani ning sealt mööda põhjarannikut kuni Tallinnani. Üksikuid rootsi asundusi oli ka Tallinnast idas. Asustus kontsentreerus algusest peale Lääne- ja Loode-Eesti saartele ja rannikualadele, eriti tollase Saare-Lääne piiskopkonna piiridesse. Sealsed rootslaste asualad olid suhteliselt ulatuslikud, mis selgitab ka just seal ilmnenud rootsluse elujõulisust.

 

Vormsi kirik

Sarnaselt eesti talupoegadega kuulusid rootsi talupojad maahärrade renditalupoegade hulka. Võrreldes eesti talupoegadega oli nende maakasutusõigus siiski vabam ja soodsam. Tänu liikumisvabadusele võisid nad öelda oma talukohad üles ja siirduda mujale. Omapoolne õigus talupojad üles öelda oli ka maahärradel, ja siin-seal seda õigust ka kasutati. Eestirootslaste kui rahvusgrupi ellujäämise seisukohalt oli keskse tähtsusega nende isikliku vabaduse säilimine. Allikates mainitakse, et nad elasid „rootsi õiguse“ järgi. Eesti talupojad kaotasid 15. sajandil järk-järgult oma õigused, kaotasid oma liikumisvabaduse lõpuks täiesti ja muudeti pärisorjadeks. Et rootslasi Eestisse meelitada, tuli neile anda garantii, et neid ei taba sama saatus. 16. sajandi alguse dokumentides kinnitati rootslaste liikumisvabadus kirjalikult, kuid seda olulise piiranguga: liikumisvabadus kehtis üksnes nende endi traditsiooniliste asualade piires. Kui rootslane asus elama eestlaste alal asuvasse tallu, kaotas ta oma vabaduse. Sel moel loodi suurematel asualadel järgnevate sajandite jooksul rootslusele kaitsemüür. Rootslastel polnud mingit huvi lahkuda eestlaste aladele ja eestlastel puudus ümberasumise võimalus täielikult.

Võrreldes eestlastega oli rootslaste elatusalades tähtsamal kohal karjakasvatus. See kajastus rootslaste maksudes, milles domineerisid kala- ja karjakasvatussaadused, eesti talupoegade maksudes olid esikohal põllumajandussaadused. Kui mõnest ürikust ilmneb, et osa rendimaksu tuleb tasuda võis, võib olla üpriski kindel, et tegemist on rootslaste taluga.

Rootsi aeg (1563–1709)

16. sajandil rootslaste sisseränne suuresti lakkas. 1559. aastal läks Saare-Lääne piiskopkond, kus asus suurem osa rootslaste asualadest, ostu teel Taani valdusse. Põhjamaade Seitsmeaastase sõja käigus 1563–1570 vallutas Rootsi Lääne- ja Hiiumaa, seejärel algas nende alade pärast pikk sõda Venemaaga. Rootsi ülemvõim kindlustus alles pärast 1583. aastal venelastega sõlmitud rahulepingut. Järgnesid siiski aastakümnete pikkused sõjad ja kokkupõrked, mis kestsid kuni 1640. aastate keskpaigani. Tõenäoliselt kadus rüüstamiste ja taudide tulemusel enam kui pool rootslaste asundustest ja sealsetest elanikest (eestlaste olukord oli kindlasti veelgi hullem). 1560. aastate tasemele jõudis rootslaste rahvaarv alles 17. sajandi keskpaigas.

 

Jakob de la Gardie

Rootslaste asualade kõige viljakamatel maadel, mida varem harisid talupojad, asutasid uued omanikud mõisaid ja talupoegade põllumaa mõisastati. Talupojad sunniti lahkuma teistele maadele. Kasvasid mõisaga seotud teokoormised ja naturaalmaksud. Piirkonna uueks omanikuks sai Rootsi riik, eesti ja rootsi talupojad muudeti kroonutalupoegadeks. Rootsi oli sõdade pidamiseks võtnud suuri laene ning pidi oma rahastajatele ja sõjapealikele tasu maksma. Vallutatud Läänemereprovintsides müüdi maid või läänistati neid välja. See protsess algas 1590. ja jõudis lõpule 1620. aastatel. Suur osa rannarootslaste aladest läks Rootsi aadlik Jakob De la Gardie kätte, kes ostis endale Haapsalu lossilääni ja omandas riigile antud laenu katteks ka Hiiumaa.

Rootsi talupojad, kes vanale õigusele viidates üritasid teotööd ja rendikohustusi piirata, olid mõisnikele loomulikult pinnuks silmas. Nad tuli oma kohtadelt välja tõsta või sundida neile peale samasugused tingimused, mis olid eestlastest pärisorjadel. Talupoegade ja mõisnike vahel puhkesid aastakümneid kestnud õiguslikud tülid. Üks rootslaste probleem oli selles, et üldiselt polnud võimalik toetuda kogu Eestis kehtivale vanale õigusele. Võitlust peeti piirkond piirkonna ja mõis mõisa haaval. Õiguste tõendamise kohustus lasus talupoegadel – juhul kui mõnda vana privileegikirja ette näidata ei suudetud, oli protsess juba ette kaotatud.

Pärast Karl XI aegset mõisate reduktsiooni 1680. aastatel said rootsi talupoegadest paariks aastakümneks taas kroonutalupojad. Nende õiguslik ja majanduslik olukord siiski eriti ei paranenud.

Rootsi aja lõpus tabas Eestit ränk näljahäda (1695–1697) ja katk (1710–1711). Noarootsi kihelkonnas suri katku 2/3 elanikkonnast, Ruhnus jäi alles vaid paar tosinat elanikku, Osmussaarel surid välja terved suguvõsad.

Niisiis iseloomustas eestirootsi asustuse ja rahvastiku arengut Rootsi ajal karm olelusvõitlus katku, nälja ja sõdade tingimustes. Samal ajal pidasid eestirootslased visa võitlust oma vanade vabaduste ja õiguste eest ja üha tugevamate katsete vastu võrdsustada neid õiguslikult eesti talupojaga.

Vene aeg (1710–1918)

1861. aastal otsisid Vormsi kaebajamehed abi Rootsi õukonnast

Pärast seda, kui Venemaa oli Põhjasõja käigus 1710. aastal Eesti hõivanud, tagastati mõisad nende endistele omanikele. Eestist sai Tsaari-Venemaa kubermang, millel oli ulatuslik omavalitsus. Maa valitsejaks sai sisuliselt baltisaksa aadel. Eesti kontekstis räägitakse 18. sajandist kui „aadli sajandist“. Lisaks maaomanikuks olemisele oli mõisahärra sageli ka kohalikuks kohtuinstantsiks. Paljudes säilinud dokumentides näeme eestirootslaste jätkuvat võitlust oma vabaduste ja õiguste eest. Talupojad esitasid oma mõisnike peale tsaarile kaebusi ja leidsid sageli toetust kohtuinstantsides, kuid tihtilugu mõisnikud sellega ei arvestanud. Paljudes kohtades kuulutati rootsi õigus kehtetuks. Hiiumaal tõstis Kõrgessaare mõisnik Stenbock 1781. aastal oma talupojad suures Reigi rootslaste külas taludest välja. Ligi 1200 inimest sunniti välja rändama Ukrainasse Dnepri jõe äärde, kus nad asutasid Gammalsvenskby küla. Selle tulemusel jäi Hiiumaale alles vaid umbes 400 rootslast, kes segunesid ajapikku eestlastega. Tugevad vastuolud valitsesid ka Vormsil, kus mitmed Suuremõisa omanike Stackelbergide põlvkonnad omandasid talupojapiinaja kuulsuse.

Eesti talupoegade pärisorjus kaotati 1816. aasta talurahvaseadusega. Rootsi talupoegade suhtes seda seadust ei kohaldatud. Neid peeti juba varasemast ajast „vabadeks“ ja sel moel sattusid nad eestlastega võrreldes halvemasse olukorda. Eesti talupoegadele tagati vallaomavalitsus ja õigus kooliharidusele. Rootslastele neid õiguseid osaks ei saanud. Rootsi talupoegade õiguslik seisund ühtlustati eestlastega alles 1856. aastal, kui kehtestati Eestimaa talurahvaseadus. Selle kohaselt võis mõis endale jätta oma maa ja 1/6 talupoja maast, ülejäänud maa tuli talupoegadele välja rentida või müüa. Paljud talupojad, nii eestlased kui rootslased kasutasidki 19. sajandi viimastel kümnenditel võimalust ja ostsid oma talu mõisalt välja. 1866. aasta vallaseaduse kohaselt anti kohalik poliitiline võim mõisnikelt talupoegade valitud vallavalitsuste kätte.

1856. aasta talurahvaseaduse kohaselt said ka rootslased õiguse kooliharidusele, kuid koolide rajamine kulges aeglaselt. Rootslaste alad ei suutnud muu Eesti majandusliku ja kultuurilise arenguga sammu pidada. Need olid langenud majanduslikku ja sotsiaalsesse viletsusse, mis väljendus laialt levinud alkoholismis ja kehvades hügieenitingimustes. Olukorra parandamiseks saatis Stockholmis tegutsev Evangeelne Isamaa Sihtasutus 1873. aastal Eestisse kaks misjonäri – T. E. Thoréni ja L. J. Österblomi. Olles vabakiriklikud jutlustajad, tegutsesid nad ka rahvaharijate ja õpetajatena. Thorén asutas Noarootsis rahvakooli õpetajate seminari, kus koolitati õpetajaks hulk andekaid talupoisse. Österblom tegi nii haridustaseme kui moraali ja hügieeni parandamiseks suurt tööd Vormsil. Vabakirikliku äratusliikumise kurva kõrvalmõjuna hakati paljusid vanu kultuuritraditsioone ja rahvakombeid pidama patusteks ja need hääbusid.

1880. aastatel algas Läänemere kubermangudes üha süvenev venestamine, mille eesmärgiks oli need provintsid Venemaaga keeleliselt, kultuuriliselt ja usuliselt tasa lülitada. Propageeriti üleminekut riigiusku, kreeka-õigeusku. Rannarootsi aladel see kampaania eriti edukas ei olnud, kuid Vormsil vahetas usku ligi 500 inimest. 20. sajandi alguses astus enamik neist siiski luteri usku tagasi.

Venestuskatsed andsid tõuke nii eestlaste kui rootslaste rahvuslikule liikumisele. Rootslaste aladel asutati Rootsist hangitud raamatutega kihelkonnaraamatukogusid. 20. sajandi esimestel aastatel tehti ka esimesed sammud eestirootslaste ajalehtede ja organisatsioonide asutamiseks. Neid püüdlusi saatis Vene võimude vastutöötamine, kuid 1909. aastal saadi luba asutada ühing „Rootsi Hariduse Sõprade Selts“ (Svenska Odlingens Vänner, SOV). See ühing suutis haridust levitades ja süvendades arendada eestirootslaste rahvuslikku eneseteadvust ja panna erinevad asualad koos tegutsema. Eestirootslased ise pidasid end „eestirootslaste“ asemel varem „vormsilasteks“ või „noarootslasteks“.

Eesti vabariigi aeg (1918–1940)

 

Hans Pöhl, eestirootslasest Riigikogu liige

Eesi iseseisvumine 1918. aastal mõjutas ka eestirootslaste olukorda. Juba 1917. aastal lõid eestirootslased oma esimese poliitilise organisatsiooni „Rootsi Rahvaliit Läänemereprovintsides”, mis andis 1918. aastal välja ajakirja „Kustbon” esimese numbri. 1920. aasta põhiseadus tagas eestirootslastele õiguse pidada rootsikeelseid koole ja pöörduda ametiasutuste poole oma emakeeles. Piirkondades, kus rootslased moodustasid enamuse, said nad ka rootsikeelse vallaomavalitsuse. Vähemusrahvustele tagati Haridusministeeriumi juures tegutseva rahvussekretäri koht, kelle ülesandeks oli kaitsta vähemusrahvuse kultuurilisi huvisid. Eestirootslaste rahvussekretäriks ja eestirootslaste kultuurielu aktiivseks tegelaseks sai Nikolaus Blees. Tooniandvaks eestirootsi poliitikuks oli Hans Pöhl, mitme Riigikogu kooseisu liige. Pärast Pöhli surma läks tema Riigikogu liikme koht Mathias Westerblomile.

1925. aasta vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadusega anti igale vähemalt 3 000 liikmega vähemusrahvusele kultuuriline enesemääramisõigus, mida rootslased majanduslikel põhjustel siiski täielikult ära ei kasutanud. 1920. aastal alustas tegevust Pürksi Põllutöö- ja Rahvaülikool, kuhu tuli haridust saama kõikide rannarootsi alade noori. 1931. aastal avati Rootsist saadud annetuste ja toetuse abil Haapsalus rootsi gümnaasium.

Sidemed Rootsi ja eestirootslaste vahel tihenesid üha. Eestirootslased said oma koolidele toetust, rahvaülikooli ja gümnaasiumi õpetajad tulid valdavalt Rootsist. Eestirootslastel oli võimalik õppida Rootsi ja Soome seminarides õpetajaks. Õppetöö koolides toimus riigirootsi keeles.

1920. aastate alguses riigistati mõisamaad ja jagati talupoegade vahel, esmajoones neile, kes olid osalenud Vabadussõjas. Sel moel said omale väikesed talud paljud endised maata eestirootslased. Majanduslikud võimalused paranesid pärast seda, kui Eesti hakkas oma kaupu Lääne-Euroopasse eksportima. Rannikualadel ehitati purjelaevu ning sõideti kartuli ja teiste põllumajandussaadustega Soome ja Rootsi.

1930. aastate natsionalistlikud tendentsid Eestis halvendasid Eesti vähemusrahvuste olukorda. Taludele pandi eestipärased nimed. Eestirootslastele avaldati survet muutmaks oma perekonnanimed eestipärasemaks. Elanikkonna juurdekasv ja raskused põllumajanduse arendamisel rootsi aladel sundisid paljusid oma kodukohast lahkuma ja siirduma suurlinnadesse. Paljud emigreerusid ka Rootsi ja Ameerikasse.

Teine maailmasõda ja ümberasumine Rootsi

Teise maailmasõja puhkedes sattus Eesti vastavalt Molotov-Ribbentropi paktile Nõukogude huvisfääri. Eestirootslaste asualade jaoks tähendas see katastroofi. Naissaare, Pakri saarte ja Osmussaare elanikkond evakueeriti, kuna saartele rajati Nõukogude mereväebaasid. SOV oli sunnitud oma tegevuse lõpetama ja ajakiri „Kustbon“ suleti. Talupoegade maa natsionaliseeriti. 1940. aastal esitas peaaegu 8000 eestirootslast taotluse väljarännuks Rootsi. Väljasõiduluba anti vaid 110 Pakri saarte elanikule. 1941. aasta juuniküüditamine tabas ka rannarootsi alasid. Mathias Westerblom, Nikolaus Blees ja paljud teised juhtivad tegelased, eriti kooliõpetajad, arreteeriti ja küüditati. Tagasi ei tulnud neist keegi. 1941. aasta suvel, pärast Saksamaa kallaletungi toimunud Nõukogude mobilisatsiooniga viidi idarindele enam kui 300 eestirootsi meest. Eluga tuli neist tagasi vaid kolmandik.

 

Eestirootslased ootavad Haapsalus „Juhaniga“ sõitu Rootsi.

Sakslasi, kes saabusid rootslaste aladele 1941. aasta sügisel, peeti alguses vabastajateks. Peagi selgus, et olukorra erilist paranemist loota ei ole, ehkki saartele lubati tagasi minna. Ajapikku hakkasid ka sakslased Eestis mobilisatsioone korraldama. Olukorras, kus neid ähvardas taas perspektiiv sattuda Nõukogude võimu alla, nägid eestirootslased ainsat väljapääsu ümberasumises Rootsi. 1943. aastal hakati põgenemise eesmärgil korda tegema vanu paate ja ehitama uusi. Rannikualadelt sõideti esmajoones üle Soome lahe Soome, kust põgenikud toimetati reisilaevadel edasi Rootsi. Suuremal määral otse Rootsi liikusid põgenikepaadid üksnes Vormsilt. Põgenikepaatide sõitu kergendas 1943.–1944. aasta pehme talv, mistõttu takistavat jääd ei olnud. Oli isegi neid, kes läksid üle lahe Soome aerupaadiga!

Rootsis tegutses eestirootslaste organiseeritud ümberasustamiseks riiklik „Eestirootslaste komitee”. 1943. aasta sügisel andsid Saksa võimud loa korraldada ühtekokku 780 vana ja haige eestirootslase ümberasustamine. Pärast pikki läbirääkimisi Saksa võimudega Berliinis ja Eestis saadi 1944. aasta kevadel luba toimetada Rootsi ka ülejäänud eestirootslased. Üheks tingimuseks oli vedude mittemainimine Rootsi ajakirjanduses. Vedudeks renditud Eesti kuunar „Juhan“ tegi 1944. aasta 21. juunist 11. septembrini eestirootslaste aladelt üheksa reisi. Viimane reis toimus 18. septembril väiksemal laeval „Triina“ Tallinnast. Ühtekokku saabus nende reisidega Rootsi 3335 eestirootslast. Ligikaudu sama palju saabus põgenikepaatides, mistõttu ümberasunute koguarv oli umbes 7000.

Nõukogude aeg 1944–1991

Eestisse jäi enam kui 1000 rootslast. Maha jäädi peamiselt segaabielude ja eestlastest sugulaste pärast, kel polnud võimalik Eestist seaduslikult lahkuda. Osa mahajäänuid olid ka Punaarmeesse mobiliseeritud mehed, kes naasid oma kodukanti. Rootsi identiteedi säilitamiseks oli kohalejäänuid siiski liiga vähe. Nad astusid sageli segaabiellu ja laste emakeeleks sai loomulikult eesti keel. Puudusid ka rootsikeelsed koolid, kuhu lapsi panna. Rannikualad muudeti isoleeritud piiritsoonideks, mille külastamiseks oli vajalik eriluba. Neil aladel rajati sõjaväelinnakuid ja piirivalvekordoneid. Rootsis elavatele eestirootslastele avanes võimalus oma endiseid kodupaiku külastada alles 1988.–1989. aastal.

Eestirootslased Rootsis

1945. aastal jätkas SOV oma tegevust Rootsis. Eestirootslaste ajaloo ja kultuuri ning eestirootsi asualade dokumenteerimiseks tehti ära suur töö. Kuid nii nagu Eestis sündinud põlvkonnad vananesid ja surid, oli tegevuse soikumine ja huvi vähenemine paratamatu. 1991. aastal, mil toimus Eesti taasiseseisvumine ning vanadel ja uutel põlvkondadel oli taas võimalik oma kodukanti külastada, hakkas huvi siiski kasvama. Kaasabiks maade tagastamisel endistele omanikele asutati kodukandiühingud, mis on osutunud elujõulisteks. Neist suurimad on Riguldi-Noarootsi Kodukandiühing ja Vormsi Kodukandiühing. Paljud eestirootslased on ehitanud oma endisesse kodukanti ka suvemaju.

Eestirootslased taasiseseisvunud Eestis

Eesti taasiseseisvudes tihenesid kontaktid eestirootslaste kogukonnas. Alustati allesjäänud sakraalehitiste taastamisega, loodi uusi kultuuriühinguid, mille põhikirjaline tegevus on rannarootsi kultuuripärandi kaitse ja arendamine ja tehakse koostööd ühingutega Rootsis. Kirikud taaspühitseti ja osa sõja ajal Rootsi evakueeritud kirikuvarasid jõudis tagasi Eestisse.

1988. aastal asutati Eestirootslaste Kultuuri Selts (ERKS), mille eesmärgiks oli ühendada Eestis elavad eestirootslased ja rannarootsi kultuuripärandist huvitatud. Noarootsis toimus esimene kodukandipäev ja ilmuma hakkas ajakiri ”Ronor”. 1990. aastal rajati rootsi keele süvaõppega Noarootsi Gümnaasium. Järgnevatel aastatel loodi ka rannarootslaste uurimisraamatukogu ja arhiiv ning asutati Rannarootsi Muuseum Haapsalus.

Aastal 2006 alustatakse kultuuriautonoomia loomist ja asutatakse Rootsi vähemusrahvuse Kultuurinõukogu Eestis (uue nimega Eestirootslaste Kultuuriomavalitsus) ja valitakse selle juhtorgan kultuurinõukogu, mis kogunes esmakordselt 25. veebruaril 2007.

Ainuke seilav ja säilinud kaljas ”Hoppet”, mis renoveeriti 2000. aastate alguses Rootsis ja Soomes, kuulub pärast ennistamist mittetulundusühingule Puulaevaselts Vikan.

Täna tegutseb Noarootsi piirkonna rannarootsi kultuuri tutvustamise ja säilitamise nimel Riguldi/ Noarootsi Kodukandiühing Rootsis (Rickul/ Nuckö Hembygdsförening). Ühing on endale saanud liikmeannetusena Miku talu (Mickogården) Pürksis. Osmussaarel tegutseb juba aastaid Osmussaare külaselts (Odensholms byalag), kes soovib korda teha Marks-talu rehehoone, et asutada seal talumuuseum sarnaselt Vormsi Talumuuseumi (Pearsgården) ja Ruhnu Korsi taluga (Korsgården). Enamikul kodukandiühingutel on oma ajaleht. Lisaks kodukandiühingutele on endistel rannarootslaste asualadel asutatud hulgaliselt mittetulundusühinguid ja seltse ning püütakse võimalusel alles hoida esivanemate kultuuripärandit. Vormsiga seotult ja Vormsil tegutsevad järgmised rannarootsi kultuuri säilitavad ühingud: Vormsi Talumuuseum, MTÜ Vormsi Veri, Vormsi Kultuuriühing, MTÜ Borrby külaselts, MTÜ Rälby külaselts, Vormsi käsitööselts, Rahvatantsurühm Vormsi, MTÜ Fällarna, MTÜ Saxby Külaühing, MTÜ Läänerannik, Vormsi Kodukandiühing, Ormsö Hembygdsförening jt. 1991. aastal puhastati Korsi talu Ruhnul (ainuke saarel säilinud talukompleks), mis tänaseks on saamas uue ilme. Aastast 2012 on Ruhnu Muuseum Rannarootsi Muuseumi filiaal ja igal aastal toimuvad talgud Korsi talu heaks. Ruhnu rannarootsi kultuuripärandit hoiavad ja arendavad täna Ruhnu ühing Rootsis (Runöföreningen), Ruhnu KultuuriAit ja Ruhnu Kultuuriruum. Pakrirootslaste kultuuripärandi kaitsmisega tegelevad Pakri Ühing (Rågöföreningen) Rootsis, MTÜ Pakri Saarte Kogukond, MTÜ Pakri kultuuripärand, MTÜ Pakri rannad jt. Naissaare rannarootsi kultuuripärandi säilitamise nimel tegutsevad ühingud Naissaare Ühing (Nargöföreningen) Rootsis, MTÜ Naissaarlaste Kogukond jt.

Toetuste varal on aastate jooksul jõutud lisaks sakraalehitistele taastada olulisi mälestusmärke, loodusobjekte, tähistada külakohti, tegeleda käsitööga ja salvestada vanemat ja uuemat laulu- ja tantsuloomingut ning viia läbi hulgaliselt erinevaid üritusi. Tänapäeval on eestirootslaste kohtumispaikadeks Rannarootsi Muuseum Haapsalus ja Tallinna Rootsi-Mihkli kirik. Igal kolmandal aastal toimub Eestirootslaste laulu- ja tantsupidu ning toimuvad suvised üritused ajaloolistel rannarootsi asualadel, mis enamuses on traditsioonilised.